Kas ärgata või heituda igavesse unne?
Siin kaugel võõrsil, janunen kodu järele. Eemaldatuna, ammutan sinu kohalolust kindlust ja turvalisust, meenutan kodutunnet, et vabaneda manipulatsioonist, illusioonist, ihademängust. Jään kauge ja adumatuna eemale soovist maistele mängudele, neid näidata, neid mängida – mis siis, et olen viimaks kohal.
Lõdvestun sügavas, ääretus süles, sest olen vaimuühendus, mida kõik ihaldavad, peegeldus tagasipöördumatus mälestuses kodust. Kuigi tahaksid ühenduda eraldatuses, olen vaba tasanditevahelisest suhtlusest hingeühendusega. Saamata eluarmastuseks, jään vaid õigeks, kes viib täide unistused; unistused, milleks elutahe.
Heidan oma pilgu pihkudele – need on tühjad, paljad hinge taganutetud puudutustest. Kõigest õige, paitan ja silitan maist, su tunnetele rajanevat naist, kättegi ei saa, puudutada – no seda ma ei mõista. Ent sügavas austuses mäletan kummardada eluarmastust, su hingeühendust, kelleks ma endiselt, kunagi ei küündi. Kuid ma jään. Jään alatiseks, kaugele, kuni meie unistused kattuvad ja toetavad teineteist.
Mahutamata armastust kaalukausile, allumata maailmakorraldusele, sirutan pimedasse galaktikaseadusse, sest olen puhtas kõikumatuses, ilus oma olemuses.
„Kui soovime vaid pisukest sobitumist, milleks saab siis tõeline armastus?” küsid sa.
Vastan, et avatud tõde on kohatu ja vastuvõtmatu, solvav oma tõelises olemuses.
„Kui mäletaksid võimalikkust usaldada end lõdvestunult armsama kätele, vaimusoojusele, mis ei küsi muud olemist kui olemist sellisena nagu päriselt puhtas südametemplis oled, siis…,” kaob galaktika kaige universumile, kes kössitamas nurgas pimedas.
Kord võis olla hilja, et püüda võimalust, mis pühitud räsitud tuultest. Siis tõusin lisaks, jonnakusest, et tuletada meelde. Meelde, milleks tulin.
Enne veel, kui kumbki asub teele, varun meelevallastunud aja. Viiv peale, võtan su täielikult omaks, et saaksid võtta mind jäägitult omaks.
PS! Chandaa Photo by The Knot/Forever Rose