Aeg on sõber, kes kaastundlikult tuletab meelde iseenda olemust. Ta annab igal uuel hommikul silmade avajale 24 imetlusväärset tundi.
Viimased 24 pöördumatut ajaühikut võib muuta nii mõndagi.
Aeg tuli juba eile. Ta oli prõmminud uksele, kuni ta sisse lasin. Ma ei teadnud, kes saabunud oli, aga valjuhäälne paukumine nõudis sisselaskmist.
Olin enne nagu kiirteel olnud. Teadmatu, millisele rongile hüpata. Nüüd, vargsi, aianurgast vaadates saab selgeks saabuja põhjus. Ta tahtis mulle märku anda – olenemata minu julgusest peale hüpata, ta liigub edasi. Liiga kauaks vahejaama peatuma jäänud, otsustas meelde tuletada liikumisvajadust.
Ütles: „Ma viin teelt kõik kaasa, tahad sa või mitte.”
Sain otsustada ühes paadis reisikaaslastega mõnda aega veeta, teisi peale noppida või maha lubada, aga ise pidin märkama liikumiskiiruse sobivust, ennast kuhugi otsa katki sõitmata.
Jah, mõnikord sain kerged kriimustused kurvides, kui soovitud tee osutus kinni olevat. Kuid kiire reageeirmine ja pikad elukogemused olid jaganud taipliku navigeerimisoskuse. Tulin eriti kiirete ja raskete sõidukitega toime, neid ometi hästi, heas seisukorras hoides.
Mulle meeldis tulihingeline liikumuskiirus, mõtlemata kuhu konkreetselt tee viib. Mäletasin vaid põhjust, miks liigun – olulisi hingi, neidki kiirustasin liikuma. Nad tuletasid meelde, et määratud jaamadest endaga ühes nopiksin, nende eest hoolitseksin, neil kurssi valida aitaksin, seejärel edasi tõttaksin. Viimaks kiirustasin kui tigu, kõike märgates, endasse imades midagi külge jätmata.
Huvitaval kombel eksisteeris ses mängus kaks nuppu – üks roheline, teine punane. Rohelisega sain kutsuda kohale abilise, kes küsimustele nõu annab, toetab ja edasiliikumise kohta selged sõnumid lausub. Vahel piisas rohelise nupu vajutamisest, kui tekkis teadmine, mida edasi teha.
Mängukaaslased oma liikumisega andsid vihjeid, niisamuti nõuandeid. Nende laused polnud alati nõnda selged ja arusaadavad kui rohelise nupuga saabunud toetusrühmaliikme seletus, kuid toimis kordades tõhusalt.
Punane nupp, tema katkestas mängu. Selle vajutamisel seiskus aeg, lubades puhata, hinge tõmmata. Siis polnud vaja enam nõu küsida või nuputada, kuidas või millega ohutult järgmisse jaama triivida.
Pärast punase nupu vajutust saabus pikk langemine, pigem pehme hõljumine. Sellel hetkel sai lõdvestuda, oodates uue asupaiga algust aja kokkulangevuse konstellatsioonis.
Pööran liivakella laual teisipidi voolama. Ta meenutab, et liigub minu tahtmise, temaga ühinemise otsuseta.
Paiskan põnevusega sõidukiuksed lahti, et sinna õhku lasta, ruumi teha. Võimalus sel korral mänguga lõpusirgele saada, on suur – see lisab pingsat liblikatelennu kiheldust kõhus – seepärast annan hoogu, tehes ettevalmistused erilise hoolega, sinna tähelepanu suunates.
Kui laitmatult teekonna teisele poole sõidan, paindub aeg teisipidi, lähemale kodule. Temast saab siis sõber, kes valmis soojadel kätel pidustustesse, pühitsusse tõstma.
Eelmistes eludes, kui aega röövliks pidasin, kes minult väärtusliku viis, siis enam ma ei näe temas vaendlast. Näen parimat sõpra, kes mänguruumi avardanud.
Olin ehk ise liiga põikpäine ja nurgeline olnud, tahtmata meistriga kaasa sõuda. Kuigi vastupanu oli alati paksu pahandust toonud, laskamata mul üldse pikalt midagi valida, olin raudse leedina endale kindlaks jäänud.
Mäletamine, avardunud teadlikkus aga kingib kõikvõimalikud annid ja parimad vahendid, lükkab mu käe otsast lahti iseseisvasse ellu, eraldatusse. Nähes, et tahan nüüd ajale selga hüpata, et temaga homsesse ratsutada, pöördub uuesti minevikuvalmis. Enne veel lõpetan viimase poolelioleva – tõe väljarääkimise.
Kas polnud kogu mängu võti just selles? – meenub mulle kogu peidetud reaalsus.
Südamest südamesse mõistmiste ja julgete katsetamisteni Chandaa💜 Photo by vintagetopia